reede, 24. oktoober 2014

Kuues osa. Elu peale surma.

Ükski lind ei lenda liiga kõrgele, kui ta lendab omil tiivul.
Igaühel on selles küsimuses vabadus uskuda seda, mis talle õige tundub.


Esitan allpool oma seisukoha.







Tsiteerin Sogjal Rinpoche "Tiibeti raamatut elust ja surmast":
Paljud arvavad, et sõna "ümbersünd" tähendab, et on olemas miski, mis sünnib ümber, kulgeb elust ellu. Budismis me aga ei usu niisuguse iseseisva muutumatu olluse olemasolusse nagu hing või ego, mis pärast keha surma järele jääb. See, mis tagab elude vahelise järjepidevuse, ei ole meie uskumist mööda mingi eraldiseisev nähtus, vaid teadvuse kõige peenem tasand.
Jagan suures piires seda seisukohta. Teadvuse kõige peenema tasandi all pean silmas seda universumi teadvust, millest kirjutasin siin: Esimene osa. Kas teadvus asub ajus?

Ümbersündide ahelat kirjeldaksin järgmise kujundi varal. Ilmselt oleme kõik mänginud mingil kujul "pesumasinamängu", kus üks mängija kirjutab paberile kellegi nime ja murrab paberi kokku. Järgmine kirjutab mingi tegevuse ja murrab paberi kokku, et järgmisele midagi näha pole. Jne. Lõpptulemuseks tuleb naljakas lause. Midagi sarnast on üksteisele järgnevate eludega.

Sisuliselt alustab ikkagi iga sündinud laps, kordumatu (mitte taaskehastunud) isiksus puhta lehe pealt, teadmata mis eelmine oli kokkumurtud poole sisse kirjutanud. Kuid need kokkumurtud paberilehed järgnevad üksteisele karmaseaduse alusel ehk sarnane tõmbab sarnast, ehk siis lihtsalt käsitletakse ühte teemat. Ma nt tean, et minu eelmine elu kulges raha-teema tähe all, aga see ei olnud tegelikult üldse mitte mina, kes seda elu elas, vaid mingi suvaline ja täpsemalt määratlemata tüüp. Mina lihtsalt sattusin seda teemat jätkama. Ja teemade vahel ei pruugi olla lihtsat lineaarset järgnevust. Kui saadakse elu jooksul ühe teemaga "valmis" mingil tasemel, võidakse "üle hüpata" uuele teemalõngale, seega ka hoopis teisele eelmisele elule. Ja niikaua kuni pole teadlikke mälestusi, niikaua võib sama hästi öelda, et mingit ümbersündi pole olemas. Ja võibolla ei olegi ega saagi olema.

Tühjus.
Kuid kui pöörduda tagasi pesumasinamängu juurde ja püüda vaadata, mis siis ikkagi tegelikult selle paberitüki peale kirjutatud on, siis mul on selline tunne, et sinna on kirjutatud ainult: "Tühjus. Ütle seda edasi." Sest (nüüd ma tuginen jällegi budismile ja kummalisel kombel ka Dawkinsi "Isekale geenile", vt need leheküljed kus ta kirjeldab replikaatori sündi) iga nähtava vormi taga on tegelikult tühjus. Tühjusest saab aga igasuguseid "asju välja tõmmata". Ja need näivused järgnevad üksteisele karmaseaduse alusel. Kui suudetakse teadvustada seda igas inimeses peituvat Tühjust, siis karmaseadus enam ei saa töötada.

Miks me ikkagi ei mäleta neid teisi elusi, ükstapuha kas lugeda need konkreetse inimese eelmisteks eludeks või on lihtsalt sületäis juhuslikke mittejärgnevaid elusi, mida seob ainult karmaseadus kui seegi? Olles Universumi Teadvuse osake, võiksime ju mäletada. Võibolla tõesti alateadlikult mäletame, kuid see ei loe. Mistahes kogemus loeb ainult niivõrd kuivõrd see on teadlik. Siin läheb nüüd võimalike vastuste arv väga paljuks. Osa on sellised, mida võiks kirjeldada "N/A" inimkonna praeguse taseme juures.



Ja mulle meeldib Neil Gaimeni variant, et "kõike teada on jube tüütu".







Ja see, millega tegelevad budistid, võib olla üks huvitav ja paljulubav variant: 
«Meil on teile viimane küsimus. Tavaliselt kui me sellist asja päriksime, siis lihtsad inimesed võiksid tunda end puudutatuna. Kuid võttes arvesse teie positsiooni... kas te olete surmaks valmistunud? Kui te lahkute meie seast, kas olete selleks valmistunud?»
Tema Pühadus elavneb märgatavalt. «Oh jaa! Igapäevases budistlikus praktikas kogen ma surma vähemalt viiel korral päevas.»
«Viiel korral?!»
DL: «Jaa, vähemalt viiel korral. Praktikas, mida me kutsume väeolendi joogaks, visualiseerib inimene ise teatud asju, nii ka mina. Niisiis, iga päev, vähemalt viiel korral päevas kujustan ma viit kehaelementi ja kolme meeletasandit haihtumas. Kõigepealt tahke keha, siis vedel keha, seejärel kuumus, seejärel energia. Seejärel meel – alguses esimene tasand, seejärel teine tasand... Kui jõuame esimesele tasandile, siis sellist seisundit kutsuvad inimesed tavaliselt suremiseks. See tähendab, et vereringe ajus juba peatub. Ometigi on selles suremise käigus meele muutumise protsessis omakorda neli tasandit. Meel muutub neid tasandeid läbides peenemaks, peenemaks ja veel peenemaks. Kui ma neid asju kujustan, siis jõuan ma ühe teatud tundeni. Need ongi minu ettevalmistused suremiseks.»
«Miks? Miks te seda küll teete?»
DL: «Sest siis saan ma oma surma kontrollida. Läbi selle saan ma kontrollida oma järgmist elu.»


***************

Kõik see, mis ma siin kokku kirjutanud olen, ei ole mitte midagi uut, vaid ühel ja teisel kujul nii siit kui sealt läbi käinud. Lihtsalt enesepeegeldamise tarvis oli vaja see oma sõnadega väljaoelduna netti riputada.

Sisuliselt see info on samal tasemel tõdemusega: "Haiguste ravi, kontrollitud ..."

Viies osa. Psühhotroobid.



Jätkuks Teisele osale, kus tuli ette tõdemus, et osad inimesed ei suudagi "maailma teistmoodi näha", kuigi ehk tahaksid, sest niipalju nad ikka näevad, et vanal viisil edasi eksisteerida on mõttetu.

Laenan selle õrna teema jaoks Stanislav Grofi sõnu:
Psühhedeelikud on vahendid. Neis pole olemuslikult midagi head ega halba. See on nagu küsida, kas nuga on ohtlik või kasulik: sõltub sellest, kes seda kasutab ja millisel eesmärgil.
Ma arvan, et see /psühhedeeliliste ainete vähene ja kontrollitud kasutamine/ on äärmiselt võimas vahend, üks suurtest minetatud võimalustest, mis psühhiaatrial oli. Mul on kahju, et uurimistöö katkestati, kuna inimesed võtsid seda ainet mittesuperviseeritud viisidel. See on umbes nõnda, nagu oleks rühm teismelisi radioloogialaborisse sisse murdnud ja mänginud röntgenkiirte aparaadiga, ning arstid oleksid pidanud selle peale röntgenkiirtest loobuma, kuna intsident näitas, kui ohtliku aparaadiga on tegemist.
http://vabameelne.wordpress.com/2011/06/06/intervjuu-stanislav-grofiga/
Pynock Angel


Miks võis Grof niiviisi väita?

See on täielikult teaduslik tõdemus, et aju tajub maailma sellisel viisil nagu on ta seda harjunud tajuma.
Seega tuleb küsida, kuidas need mälusisud ajus ikkagi salvestatud on. Lihtne vastus on, et mälusisud on salvestatud nendesse samadesse ajuvõrgustikesse, mida me kasutame tajuliseks töötluseks. Arvatakse, et mälusisud on talletatud aju ühenduste täpsesse mustrisse. Seega kui sisend jõuab korteksisse (näiteks visuaalne sisend esmasesse visuaalsesse korteksisse), puutub ta koheselt kokku ka mälusisudega, kuna mälusisud on kujundanud selle tantsulava, kuhu sisend liuglema lubatakse.

Teisiti sõnastades: sisendinfo saab liikuda ainult mööda närvirakkude vahelisi ühendusi ja need närvirakkude vahelised ühendusteed kannavadki endas eelnevaid kogemusi. Selle hüpoteesi kohaselt mõjutavad mälusisud taju samamoodi nagu ettesõidetud suusarada mõjutab suusataja teekonda.
Lisaks sellele muudab neid närvirakkude ja ajupiirkondade vahelisi ühendusi pidevalt ka uus kogemus ehk taju ise. Aju on plastiline ja läbi selle plastilisuse saab keskkond mõjutada seda ennustavat mudelit, mis ajus sellest samast keskkonnast luuakse.
http://teadvus.wordpress.com/2014/10/17/taju-tants-malusisude-tantsulaval/
Aju on täis sissetallatud mõtteradasid, mida inimene võib küll endale teadvustada, et "jälle ma mõtlen-tunnen sedasama tunnet", kuid tal puudub jõud sealt välja murda. Seened, MDMA, DMT, ayahuasca, LSD raputavad korraks "aju segi" ja lasevad mõelda-tajuda teistsugusel viisil. Selle teistsuguse viisi peaks inimene meelde jätma ja püüdma seda "selge peaga" taassaavutada. Ilmselt on vaja seansse aegajalt korrata, kuid ravimitöösturite kurvastuseks ei tohi iialgi olla nii (ega peagi olema), et võta igal hommikul psilobütsiini tablett, vaid piisab täiesti nt korrast aastas või veelgi harvem, vastavalt probleemide esilekerkimisele, mida on vaja teise nurga alt vaadelda.

Sellele järeldusele võib jõuda Grofi, Oliver Sacks'i, Charles Tart'i lugedes, kindlasti palju teisi veel, Terence McKenna nt.

Seega tuleks narkopoliitika põhjalikult ümber teha. Vale on kujutada igat narkootikumi tarbivat inimest, kelle hulgas on olnud nii mitmedki teadlased, põhjakäinud süstiva inimvarena kuskil Kopli liinidel. Kuigi jah, paljudel juhtudel on oht niiviisi lõpetada. Kuid narkovastase tegevuste tulipunkt tulekski suunata sinna, kust hakkab minema piir kasutoova ja hukutava tarbimise vahel. Lüües lahku ained, mida võiks lubada tarvitada ja mida mitte, kontrollida nende kvaliteeti, hoida kontrolli all tarbimise sagedust. Ja kui saaks selekteerida kes tarbib. Kui tarbib sügavate vaimsete huvidega tahtejõuline inimene, siis pole nii palju vaja karta sõltuvusse langemist. Ilma vaimsete huvideta (sissepoole vaatamise vajaduseta) on aga tegu pealiskaudse mõnutundega ja sealt läheb tõesti tee ohtlikuks. 

Igatahes ei peaks olema see kriminaalne või "hallis alas" tegutsemine, kus võetakse sisse kahtlase koostisega tablette, millel tõesti võib olla suur kahjulik mõju.

Siin saab aga olema väga tugev vastusurve poliitilise-majandusliku egregori poolt. Sissepoole vaatav inimene ei vaata niipalju poelettidele, ei allu valimispropagandale, ei tarbi niipalju alkoholi jne.

Väga asjalik postitus samal teemal: http://teisedhuvid.blogspot.com/2010/09/motteid-uute-psuhhotroopsete-ainete.html